Palun, andke nôu mida teha! 13.02.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Minul on selline lugu, mis on meeletult keeruline, kuid nüüd tôesti ei tea mida edasi teha ja kuidas edasi tegutseda, arvestades seda et see teine on täitsa endasse tômbunud järjekordselt.
Mina olen ise 29 ja meesterahvas on 30 just saanud. Ma ei tea tema suhete kohta mitte midagi rohkemat kui seda, et ta on haiget saanud aga seda kah ikka rohkem kui 9a. tagasi. Ta on meeletult kinnine inimene ja esimeseid aastaid, kui taga tuttavaks sain, ei rääkinud ta peaaegu midagi. Ta on kasvanud üles maal ja elanud seal kōik need aastad, koos oma vanematega. Suhteid tal paraku olnud ei ole sel ajal, kui ma elasin välisriigis aastast 2001 alates. Mu süda kuulus talle siis, kui ma Eestist lahkusin ja kui kummaliselt kah see ei kōlaks, olin ma tasse armununa abiellunud teise mehega, kuna jäin rasedaks ja mu enda oma lihane ema sundis kolima koos selle välismaa mehega sinna, kuigi ma ei tahtnud. Teadsin, et olen vaid ōnnetu, ta(see mees kellest kirjutan) teadis seda, aga me suhtlesime siis kah edasi, sōpradena, ja ma olen suutnud vaid talle kōike rääkida oma kooselust lapseisaga, ta teadis et see abielu oli suur viga ja katastroof.
Ja nii me siis suhtlesime edasi, ma lahutasin abielu ära juba aastal 2004, sest pidin ootama kaua. Lapseisa seda lahutust mulle vabatahtlikult ei andnud. Suhtlesin selle Eesti meesterahvaga edasi, kuid siis mul polnud ta vastu enam neid tundeid, mis mul kunagi enne olid, ehk siis esimestel aastatel meie suhtluses, siis kui olin meeletult armunud ja see oli rohkem hullumeelsus, mille eest isegi piinlikust tundsin. Sellest rääkisin talle aastaid hiljem kui häbi mul tegelikult on selle pärast, et tal sedasi järgi jooksin jne, ja siis me mōlemad otsustasime mitte neist aastatest enam rääkida ja see minevik sinnapaikka jätta. Siis üldse, kevadel 2007 vōtsin teda kui "venda" ja kutsusingi teda "venna". Tundeid mul ta vastu siis ei olnud, vōi vähemalt need olid sügaval sees ehk, ei oska öelda, pole selle üle mōtlema pidanud tol ajal. Üleüldse arvestades seda olukorda, mis oli, ma ei oleks arvanudki et saan tagasi kodumaale, sest lapseisa sidus mind seal nö seaduste kaudu kinni "kätest ja jalust", kuna meil ühine laps, ja pidin seal aastaid elama sundolukorras nö. Aga suvel siia tulles oli kindel soov siia tagasi tulla ja vahepeal, kui lihtsalt kodulinnas puhkusel käisin, käisime jalutamas koos tema(Eesti meesteerahvaga) ja lapsega, tegime ühiseid asju jne, ning siis järsku hakkas mingi leek taas süttima sees, siis veel ei teadnud, mis asi see on. Ja jalutades taga oli järsku tekinud soov teda käest ümber hoida, teda suudelda, kaisus olla aga ei julgenud ei teha midagi ega öelda midagi, olin liiga arg ja häbelik ning ebakindel. Ta oli pikasid ōhtuid mul külas, ja oli soov ta kōrvale heita aga ei tea, miski takistas et ei suutnud midagi ette vōtta. Hiljem siis kahetsesin südamest, et miks lasin lihtsalt tal minna, tekkis meeletu usaldus ja huvi ta vastu taas kui mehe vastu mitte sōbra. Lennujaamas oli soov teda suudelda aga julgesin vaid pōsele musi anda, ohjaa..Ja lōpuks siis kui lapsik see kōik kah ei tunduks rääkisin talle sellest Msnis, et miski ei anna mul julgust talle läheneda kuigi sooviksin nii väga. Teisi sônu,selle asemel et seda lihtsalt teha ja proovida julguse kokku vōtta ning mitte arg olla, rääkisin talle kōik see ette nö messengeris, ja mehe jaoks kōlas see siis nii nagu ma siis soovisin talle tōestada, et ikka julgen kuna tema oli seda meelt et ei, mina ikka ei suuda seda teha. Ohjaa, mina aga kirjutasin talle et küll Sa näed kui ma järgmine kord tulen. Ja siis augusti lōpus kui me siis Eesti tulime koos tibuga, ma siis panin lapse magama ja läksin vōtsin talt ümber ja kallistasin teda,istusin talle pōlvele- ta oli hämmastuses ja kui me sj olime juba jalutamas käinud koos, ja ta hoidis mul esimest korda ümber lapse nähes, niiet mu 5a. laps oli tema käe mulle pōlvele asetanud(laps oli selleks ajaks kah meeletult tasse kiindunud juba) oli ta ütlemas: "Sa lihtsalt proovid mulle midagi tōestada, ma ei saa sinna midagi parata aga ma ei usalda Sind!"
Ohjaa, siis olime me siiski oma suhtlemises nii kaugele jōudnud,aga kōik siiski mu initsiatiivil ja mu aktiivsuse pärast, et lōpuks me juba suudlesime. Üks ōhtu kui ta mu poole tuli, hakkasime me suudlema ja tegime seda nii pikalt, et tekkis see mida mul pole kunagi klg vastu olnud nii siiralt nagu kirg ja me suudlesime meeletult kaua kuni ta siis järsku ütles: kōik on väga hea aga ma ei tunne mitte midagi! See oli mulle meeletult raske asi seda kuulda. Ja eks kuulus aega ning ma arvasingi, et kui ei tunne siis ei tunne ja pole midagi teha, ja vōtsingi seda juba nii!...kuni tuli see ōhtu kus ta tuli minu poole peale sünnipäeva ja oli joonud, ning siis olin ma suures hämmastuses kui ta suust tuli: kallis, Sa järjest kallimaks mulle muutud aga ära nōua mult liiga, mille peale sai mult vastuse, et see mida Sa mulle juba annad, on mu jaoks piisavalt, seepeale ta haaras mind enda kätte vahele ja oli nii happy, tundus mulle vähemalt. see oli 6.oktoober kui me lōpuks päris lähedasteks saime, kus ma siis avasin end talle täielikult. Kusjuures ta ei olnud valmis enda sōnade järgi aga siiski asi oli arenenud nii kaugele, et see mitte valmisus kadus tal ära ja ta tegi must maailma ōnnelikuima naisterahva. Ohjaa, siis ma arvasin et ahh, kui ōnnelik ma nüüd olen, mida veel elus soovikski! Ja eks ma uskusin, et tema arvab ja tunneb sama kuni kuulsin teda ütlevat: et ma usaldan Sind vaid natuke ja ma usun vaid natukene et Sa mind enda ellu soovid jne.
Ohjaa ma ei tea millega see seotud on aga miski takistab teda mind täielikult uskumast ja miski seob talle kah piire ja ei lase tal end vabalt tunda, vähemalt viimasel ajal on ta nii et ainult räägibki et natukene ikka usub. Kuigi jah, ma vōiksin praegu oodata temalt last, see poleks küll välistatud arvestades seda kui palju kordi meie oleme lähedased olnud ja hakkasin juba rääkima sellest et vajaksin teda väga ja oleks hea kui ta oleks kasvōi üks kord nädalas meie juures ööbimas jne,ja kui ühel hetkel oli see täiesti mōistetav tema sōnade järgi siis nüüd on taas kinnisus ja ebakindlus teda vallandamas.
Ei tea mida teha!? tegu on siiski meesterahvaga, kes on meeletult arg ja ei talu mingeid muudatusi, ei suuda suures kollektiivis töötada, tahab kogu aeg seal omal maal olla ja kes viimasel ajal on meeletus pinges kui ma ta kōrval olen, oskan siiski seda tunnetada ja kes kardab et meil see kirg tekib taas jne.

Ohh,olen talt nüüd hiljuti küsinud kas ta ehk ei soovi midagi vōi mis tema soov on, mida ta siis ise sooviks aga ta ei räägi midagi, vaid vaikib..
Ei tea mida teha sest olen talle oma armastust siiski igati avaldanud ja näidanud, ma ei usu et ta ei usalda ning ei usu mind, pigem asi on temas ja ta kompleksites ja ebakindluses, hirmus mis iganes..ma kipun kah arvama et tegu on depressiooniga vmt!
Kusjuures olen isegi talle seda öelnud, et arvan et asi on pigem temas, mitte et ma poleks usaldusväärne naine vmt, ja olen talle just hiljuti öelnud et ehk ta sooviks omaette olla ja ei taha enam midagi, vōi ehk ta vajab aega ja talle on seda kōike liiga palju ja et ma nōuan ehk talt liiga palju paludes tal meie juures kasvöi üks kordki nädalas ööbida, aga asi on ju siiski nii kaugele läinud meil et viimasel juhul ootaksin praegu last talt, sest vähemalt kaks korda viiest oli see risk olemas ja pidin hädaabi pille sööma jne! mu tütar kes on 5,5 on isegi talt küsinud millal ta meile ööbima tuleb, ohjaa seda mu last, ta on nii kiindunud armastatud mehesse, muudkui räägib kuidas ta ikka sooviks, et me abielluksime ja nüüd siis juba titest kah et tahaks ikka beibit jne..
Eks see kōik on meesterahvast ära hirmutanud, kōik see kokku sest mul on kah kohtuasi ees lapse isaga kes ei lase meil siia Eestisse vabatahtlikult kolida, niiet üks uus kohtuprotsess ees taas, lisaks kolmele eelmisele..
Palun, andke nôu mis teha! Seisan sellises raskes olukorras, kus laps on igati môjutatud lapse isaga kohtumistest(tegu on psühhopaadiga), ja mees keda armastan?( ehk on see hoopis haletsus? ei tea enam isegi sest raske on sellist kinnist inimest avameelselt armastada, ma kipun arvama)on nii ebastabiilse käitumisega(pole teda nüüdseks näinud juba üle 2nädala, Ta kogu aeg leiab pôhjust et ei saa tulla, kuigi olen samas kursis et ta töösuhted ja mismoodi ta asju töö juures ajab, pole sugugi nii head ehk seal on tal meeletult probleeme samuti, ja kodus kah ei saa ta eriti läbi isaga ning praktiliselt ei räägi oma emaga-liiga suur pinge nö..)Ei tea mida siis teha sest tundub et ta on endasse tômbunud..Kahtlustan et ehk see jutt kahtlustest kui neid tôesti oli, et olen ehk lapseootel, on ta lôplikult rivist välja löönud, aga kuna ta midagi ei räägi, vaid pigem vihjab, siis on raske aru saada mida ta tunneb, mida soovib jne..
Armastan teda paraku, aga tunnen siiski et see asi on liiga kaugele läinud, eriti arvestades kuidas mu laps teda soovib meie kôrvale, ja eks see mu enda vastutusel eelkôige, sest meesterahvas ei ole eriline vastutuse tundja, töösuhteid kah arvestades et ta annab lubadusi klientidele aga ôigeks ajaks valmis tööga ei saa jne..
Igatahes loodan, et saite mu segasest loost aru ja suudate anda nôu mismoodi siis edasi suhelda taga? Kui tal on see depressioon mida siiski teine arst tema puhul kahtlustab, siis mina ju ei saa midagi teha tema puhul, aga eks see mulle kah meeletult raske kuna hoolin tast meeletult ja tal mul südames nr 2 lapse järel.

Ette tänades,
JL