Perearst: kõrge vererõhu ennetamiseks tuleb elustiil üle vaadata
Perearst ja Eesti Hüpertensiooniühingu president dr Signe Alliksoo nendib, et kõrgvererõhktõbi on enim levinud südame –ja veresoonkonnahaigus. Selle ennetamiseks ja juba diagnoositud haiguse esinemisel on oluline vaadata üle oma eluviisid.
Milline on hetkeolukord hüpertensiooni haigestumisel Eestis?
Kõrgvererõhktõbi (ehk hüpertooniatõbi) on enim levinud südame –ja veresoonkonnahaigus - epidemioloogiliste andmete alusel esineb hüpertensioon üle kolmandikul elanikest. Kui eraldi vanusegruppe vaadata, siis eakatel ulatub hüpertensiooni levimus üle 60%.
95-l% juhtudest ei ole hüpertooniatõve põhjus teada. 5% juhtudest tingib vererõhu tõusu muu haigus.
Ülemaailmse hüpertensioonipäeva teema on „Know Your Numbers“ ehk „Tunne oma numbreid“ – kui sageli peaks oma vererõhku üldse mõõtma?
Sageli inimesed ei tea, et neil on kõrgenenud vererõhk, kuna kindlaid kaebuseid ja sümptome ei esine. Kõrgest vererõhust võivad märku anda peavalud, pearinglus ja raskustunne rinnus.
Soovitused, kui sageli vererõhku mõõta, on erinevad. Ravijuhendite järgi soovitatakse vererõhku mõõta alates 40. eluaastast kord viie aasta jooksul. Perearstina soovitaksin isiklikult vähemalt korra aastas siiski vererõhku kontrollida. Eriti hoolikalt tasub seda teha siis, kui suguvõsas on kõrge vererõhuga inimesi või kui varem mõõdetud vererõhu väärtuse on olnud piiripealsed.
Kindlasti on oluline järgida juhiseid ja soovitusi vererõhu õigeks mõõtmiseks.
Mida peaks ette võtma, kui sellised kaebused esinevad või inimene on endal ise kõrge vererõhu mõõtnud?
Tasub pöörduda oma perearsti poole - peamiselt diagnoosivad ja ravivad kõrgvererõhktõbe perearstid. Soovitusi vererõhu kontrolli all hoidmiseks jagavad ning nõustamisega tegelevad ka pereõed. Eriarstiabi vajavad ehk kardioloogi juurde peavad minema vähesed patsiendid.
Millised on kõrgvererõhktõvele tähelepanuta jätmise tagajärjed?
Kõrgenenud vererõhk on üks peamisi südamehaiguste kujunemise riskifaktoreid. See põhjustab näiteks südame isheemiatõbe (mis võib ilmneda rinnaangiini ehk stenokardiana, südameinfarktina, äkksurmana), südamepuudulikkust, neerupuudulikkust või ajuinsulti.
Kui kõrge vererõhu raviks on juba ravimid määratud, on oluline neid vastavalt arsti ettekirjutusele võtta. See on väga oluline organkahjustuste ärahoidmisel. Püsivalt kõrge vererõhk kahjustab veresoonte seina ja seoses sellega tekivad ka tüsistused.
Milliseid soovitusi annaksite - mida saab igaüks ise ära teha, et kõrgvererõhktõbe ennetada? Kui verererõhk juba kõrgem, mida siis jälgida?
Kõrgvererõhutõve ennetamiseks ja juba diagnoositud haiguse esinemisel on oluline vaadata üle oma eluviisid. Näiteks tuleb tähelepanu pöörata liikumisele: sobiva koormuse südamele annab igapäevane pooletunnine kiire kõnd või liikumine 2‒3 korda nädalas 1 tund korraga. Kõrgvererõhktõvega patsiendile sobib vererõhu langetamiseks mõõduka intensiivsusega regulaarne aeroobne treening 30-60 minutit 5-7 korda nädalas. Oluline on mõõduka intensiivsusega katkematu tegevus, näiteks käimine, jooksmine, ujumine, suusatamine jne. Eelistatud on dünaamiline vastupidavustreening, näiteks aeroobika, kõndimine, ujumine, rattasõit, jooksmine, lauatennis, murdmaasuusatamine, orienteerumine, jalgpall, tennis. Sobiv treening sõltub ka patsiendi treenituse tasemest.
Ülekaalu korral peab silmas pidama, et 10 kg kehakaalu langust võib langetada vererõhuväärtust kuni 10 mmHg.
Kindlasti tuleb jälgida ka toitumist - vähendage keedusoola tarbimist. Keskmiselt vajab inimene 5 g ehk 1 triiki teelusikatäie soola ööpäevas. Valdav osa sellest tuleb varjatult, kuna soola leidub peaaegu kõikides toitudes. 1 gramm soola on näiteks 10‒15 g soolaheeringas, 15 g (3tk) oliivides, 40 g ketšupis, soolakurgis, kartulikrõpsudes, 50 g suitsusingis või viinerites, 50 g rosoljes, 60 g verivorstis, 90 g juustus (7‒9 viilu) võileivas (2 viilu).
Suitsetamisest tuleb loobuda, sest suitsetamine tõstab vererõhku ning on oluline riskitegur paljude haiguste tekkimisel ja väljakujunemisel. Vererõhuravimite toime võib suitsetajatele olla tavapärasest nõrgem.
Soovitused vererõhu korrektseks mõõtmiseks
• Koju soovitatakse osta ainult õlavarrelt mõõtvat vererõhuaparaati, mitte randmelt mõõtvaid aparaate, mis kipuvad valesid tulemusi andma.
• Kasutage alati ainult tehniliselt korras aparaati.
• Vererõhu täpse mõõtmistulemuse saab siis, kui manseti suurus on õige. Mansett peab katma vähemalt 2/3 õlavarrest. Manseti õige suuruse saate selgitada järgmiselt: - õlavarre ümbermõõt 26-32 cm: kasutage standardmõõtmetega mansetti (pikkusega 12–13 cm ja laiusega 35 cm); - õlavarre ümbermõõt kuni 26 cm: kasutage väiksemat mansetti; - õlavarre ümbermõõt üle 33 cm: kasutage suuremat mansetti.
• Vererõhu mõõtmisel on oluline: 1. Enne mõõtmist istuge 5-10 minutit rahulikult. 2. Pool tundi enne mõõtmist vältige kohvi joomist, suitsetamist ning rasket füüsilist pingutust. 3. Mõõtmiseks toetage käsi alusele, mis on südamega samal kõrgusel. 4. Manseti alla ei tohi jääda mõõtmist segavaid, pigistavaid riideid. Mõõtke kodus vererõhku kindlatel kellaaegadel 1–2 korda päevas, vähemalt kaks korda järjest, 1–2 minutiliste vahedega. Mitmekordne mõõtmine tagab vererõhu väärtuste korrektse hindamise. Korrake mõõtmist, kui vererõhu mõõtmise tulemused üksteisest tugevasti erinevad.
• Mõõtke vererõhku esialgu mõlemal käel, sest mõõtmistulemused võivad olla erinevad. Edaspidi mõõtke kodus vererõhku sellel käel, millelt olete saanud kõrgemad vererõhu väärtused.
• Ebaregulaarse südametegevuse korral (nt südame rütmihäirete esinemisel) võib vererõhu mõõtmine olla häiritud ja sel juhul tuleb mõõtmist korrata. Automaatne aparaat ei anna alati õigeid tulemusi.
• Märkige mõõdetud vererõhu väärtused ja ka pulsisagedus vererõhupäevikusse. See annab ülevaate teie vererõhu ja pulsisageduse väärtustest ning võimaldab arstil muuta vajadusel ravi. Võtke vererõhupäevik arsti või õe vastuvõtule alati kaasa.
• Vajadusel paluge, et perearst, pereõde või apteeker õpetaksid teid õigesti vererõhku mõõtma. Kui teie vererõhu väärtused on normist kõrgemad (optimaalne vererõhk täiskasvanul on 120/80 mmHg), pöörduge kindlasti oma perearsti või pereõe poole.